Hommikusöök
- neljaviljapuder (piimaga!)
- õunamoos (kodune!)
- apelsinimahl
Lõunasöök
- kartulipudru
- kotlet
- piimakaste
- paprika (kollane)
- tomat
- friseesalat
- jõhvika-granaatõunajook
Õhtusöök
- kartulipudru
- kotlet
- tomati-sibulasalat, hapukoorega
Ööoode
Füüsiline tegevus
- 7,94 km kepikõndi ja 430kcal'orit
Mis ma siis teisiti tegin? Ma mäletan, et minu elu esimesel koolipäeval anti kõigile meie klassi lastele kolm väikest brošüüri - kuidas hoolitseda oma hammaste eest, kuidas toimida jalakäijana liikluses ja kuidas tervislikult toituda. Juba siis olid laialt levinud toidupüramiidid ja rõhutati vee tarbimist. Sellest brošüürist alates on mu alateadvuses olnud kindel teadmine, et praetaldrikust pool peaks olema salat. Noh, alateadvus on siiski alateadvus ja üldse mitte minu teadvus. Tee mis tahad, aga väga raske on seda reeglit täita. Kas te olete kunagi näinud, et mõnes restoranis või pubis sulle toodud praetaldrikul oleks pool salati all? Mina enamus juhtudel ei ole. Nüüd siis võtsin end kätte ja tõepoolt oli mu lõuna- ja õhtusöögi puhul taldrikust poolel salat. See reegel ei jää minu puhul kunagi mittemeeldimise taha. Mulle tegelikult ka maitseb värske salat. Pigem jääb see laiskuse taha pidama. Esiteks ei ole ma siiamaani kuigi teadlikult toidupoes käinud. Kui sageli ma poes mõtlen, et nii, nüüd peab mu taldrikul olema punast, kollast ja rohelist salatimaterjali? Jah, mitte kuigi sageli. Teiseks ei viitsi ma hakkida - see on söögivalmistamise nõmedaim osa! Nüüd paistab nii olevat, et ma pean oma harjumusi muutma hakkama. Ja pean hakkimist armastama hakkama! Algus on tehtud ja minu taldrikul oli eile väga ilus valgusfoor.
Interneedus on täis kõikvõimalikku infot. Kui keegi veel märganud pole, siis tänavatele on ilmunud suured plakatid, mis propageerivad täisväärtuslikku toitumist. Telekas on ka omapärased reklaamid selle jaoks. Kõik see suunab lehele www.toitumine.ee. Väga põhjalik lehekülg - lugemist terveks päevaks. Kasulikku infot on ju palju ja valdav enamus asju seal lehel on minu jaoks sellised, milledest olen täiesti teadlik, aga lihtsalt liiga laisk, et neid teadmisi rakendada.
Eile uurisin veel lähemalt fitness walkingut. Eestis seda kuigi palju vist ei harrastata, sest infot selle kohta eesti keeles oli raske leida. Inglise keeles see-eest väga lihtne. Selline omapärane tehnika, mis jätab inimesest kergelt hullumeelse mulje...vähemasti Eestis küll. See pole päris kiirkõnd, sest puusad ei tohiks nii vänderdada nagu kiirkõndijatel. Kuid peab väga särtsakas olema, käed peavad aktiivselt kaasa töötama ja vaadata võib ainult otse ette! Ja kui sinna juurde lisada veel pingutatud nägu, mis tekib püüdlustest oma pulssi tunnetada, siis paistab kõrvalt ikka üsna napakas. Kuid väidetavalt kulutab hästi rasva ja välismaal on väga laialdased fitness walkingu klubid ning välja on töötatud ka mitmenädalased treeningprogrammid igal tasemel tervisekõndijale.
Eestis on tehtud fitness walkingule väike mugandus ja inimestele on pandud kepid kätte. Kepikõnni kohta on väga palju informatsiooni ja mullegi suureks üllatuseks on olemas ka Eesti Kepikõnni Liit. Jah, tegelikult ka. Ma ise olen viimase aasta jooksul samuti kepid haaranud ja välja keppima läinud. Täitsa tore on. Ema meelitas mu kaasa, sest ta üksi ei viitsinud. Alguses pidasin seda vanurite vabaaja veetmise viisiks. Tegelikult on see üsna intensiivne ja higi hakkab ikka lippama küll. Kuna ma eile tutvusi lähemalt kepikõnni teooriaga, siis peab tunnistama, et see on küllaltki tehniline, aga mitte ületamatult keeruline. Sain teada, et mul oleks pulsikella vaja, et teada, kas mu rasv põleb. Teile soovitan ka kepikõndi! Googeldage, infot on palju. Ja see on tõesti tore. Näeb maailma teistmoodi. Saad tänaval mõne inimesega tuttavaks ja avastab tänavaid, mida mööda pole varem kunagi kõndinud. :)
Mis ma siis õppisin:
- ma olen jube laisk
- on olemas Eesti Kepikõnni Liit
- mul oleks vaja pulsikella